pühapäev, 17. märts 2019

Paar sõna kiimastreigist... või mis ta oligi

Eeh... Nojah.
Loen mina-mehike kuskilt vasakäärmuslikust uudisteportaali laadsest ollusest, kuidas õppimisvõimetud koolinoored kasutasid ära võimalust reedesel päeval poppi teha ja läksid varesejalgadega arusaamatuid loosungeid täis kritseldatud papitükke oma lõdisevate käpakeste vahel hoides kuhugi Tummpääle riikliku kiimamuutmise vastu protestima. Nii.
Otse loomulikult lugesin ka kommentariaati, sest säält selgub tihtilugu tõde. No ja keegi ennast "nooreks" tituleeriv tegelinski sääl ei väsinud ennast kiitmast. Ikka, et kuidas tema-latseke ei käi lennukiga soojamaareisidel, kooserdab jala, sõidab DDR-i aegse trammiloksuga ühe peatusevahe koduukse eest superhüpermarketisse erikorgulikku "tasakaalustet" valmistoitu ostma, röökimata sellest, et televonniks om 5 aastat vana aiföön... Ikka, tolletõttu, et latseke väidetavalt kiimamuutuste pärast mures om.
Möhh - mina käin ka jala, liigun ühistransa ja jalgrattaga. Lämmäle maale lennata ei viitsi, Eestimaalgi huviväärsusi piisavalt. Automobiili ei oma ega kavatsegi omandada. Mölafon kah mitmeaastane ja pole isegi ubinalogoga mitte. Söön seda, mida rahakott ja kere välja kannatab, mitte mingit plastmassist valmisrooga. Riided kannan räbalateks... Ja nõnna edasi.
Aga erinevalt ajupestutest ei tee ma kõike eespoolloetletut ning enamatki mingi kiimamure tõttu (kiimamuutus toimub teatavasti  ka ilma inimese sekkumiseta). Hoopis selleks teen noid asju, et kapitalitsile ja riigile võimalikult palju kahju tekitada.
Beat it, eat it... Eat shit!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar