Keset steppi on kivi
ja kivi peal kiri,
et rändaja teaks, kuhu minna:
Lähed paremale - midagi ei leia.
Lähed vasakule - kuhugi ei jõua.
Lähed otse - ilmaaegu otsa saad.
Kuidagi nii oli ühes Vene muinasjutus või muus lugulaulus. Pange "stepi" asemele "pood" ja "rändaja" asemele "poodleja" ning saategi juba hallist natuke heledamat aimu, määnsesse situatsioonilisse olukorda endale igapäevast tahket ja vedelat leiba varudes sattusin.
Kuis nõnda? Ookoo, teen ohmumatele puust ja sinimustvalgeks ette.
No lähen, nigu enne mainisin, superhüpermarketisse leiva perrä. Muuhulgas vaja paari muud asja ka. No kaen siis paremale. Riiulis tarviliku asja kohal tühjus. Selge pilt, ää ostetud. No okidoki siis, lähen vasakule vahekäiku muud võtma, aga vot läbi ei pääse, mingid töllerdavad mitme käruga ees ja mööda ei saa. Hääkene küll, mõtlen, ja üritan siirduda järgmisse vahekäiku, et laiutajatest mööda pääseda, kui nuka tagant kimab välja määneki koroonahüsteerik ja sõidab mul pääaegu koivaluu pooleks. Endal käru kuhjaga homse "kõlblik kuni" kuupäevaga viimsepäevatoitu täis, mitu komplekti Corona õltsi päälekauba. Ime, et elavate kirja jäin, jalaluu ka veel funktsib...
Käi siis veel poes, kui igal pool laiutavate roosalilla päävalumeedia poolt hulluks aetud wannabe-prepperite tõttu kaalun tõsiselt surilina ümber kere keeramist ja krematooriumi ukse taha elavasse järjekorda minekut...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar