Juhtusin millalgi poolkogemata lugema mingi tibilinski hirmsat hiinakeelset sõimu vanurite aadressil, ehk teisisõnu, hukkaläinud noorus (nukkaläinud hoorus) kirus hukkaläinud vanadust. To grin or not to grin, that's the question...
Et vanuritele ei meeldivat noorte komme harrastada tegevus(etus)t nimega "Põgenemine Tegelikkusest", mis seisneb kõrvaklappide peamuna külge kinni neetimises ja silmamuna(n)d(it)e superliimiga debiilmölafoni ekraanile kleepimises. Et polevat need vanakesed ise paremad ühtigi. Ainumas häda - nimetatud tibilinski tõi näitena paar penskarit, kes moblaga... pilti tegid! On ikka vahe küll, kas klõbid fotosid-videosid või oledki kogu aeg mobiiliku külge nigu keevitet. Muudkui instagrammid ja lõustakaustikud ja...
Pole isiklikult veel vanaduspensioneer ega isegi pinsieelik mitte, aga tundsin siiski vajadust möliseda, nii igaks petteks.
Elan vist vales kohas või kogunisti vales universumis, aga tõesti, pole kunagi kuskil silmanud hordide kaupa 70-80 aastaseid ätte ja moore mõnes kaubanduskeskuses jõlkumas või mööda tanumat kooserdamas, ninad displei küljes kinni. Paar kahtlasevõitu vanakest ehk surmaga pooleks liigituksid - erandeid ikka leidub. Küll aga olen karjade viisi just noorikuid-noorukeid ja ka paari keskealist näinud oma mölafoni lõputult edasi-tagasi niplamas nagu vanad roomlased abakust.
Muide, endal on põhitelefoniks lihtne nuppudega riistapuu, Nokia 100. Nutikat ei hakka lähiajal veel ostma. Tore oleks, kui keegi leiutaks selle jaoks aku või muu vooluallika, mis peaks vastu ligi kuu aega, nagu nimetatud Nokial. Ilmselt siis 10-15 aasta pärast võin juba vaikselt uurima hakata?
Väike tahvelraal on küll harilikult seljakotis, aga pole pidevalt pruukimisel nagu noorematel. Hommikuti loen bussis uudiseid, et poleks igav tööle loksuda. Vahel panen kiiresti mõne mõtteräblaku kirja või toksin pähekaranud kidrasoolo/trummikäigu noodistusäppi, et hiljem lauaraalis edasi toimetada. Aga ei tee seda keset sõiduteed või kuskil mujal sellises kohas, eriti veel 24/7.
Sedasi on minupoolsed lood ja laulud.
Röögitakse, et tulevikus surevad inimesed tänu netijõllitamisele ja õkva kõrvaauku röökivale muusikalaadsele ollusele pimedate ja kurtidena. Kahtlen, kas just vanadusse, pigem jäävad enne trammi alla või kukuvad lahtisesse kanalisatsioonikaevu, kuna vahivad järjekordselt kesk uulitsat mobiilikust reklaami. Halvemal juhul satuvad arusaamatul kombel loomaaias lõvipuuri ja pistetakse pintslisse. Viimasel juhul ehk isegi märkavad midagi ja saadavad enne lõplikku kõhtukadumist säutsu: "Appi, mind süüakse!" Tekib küll üks probleem - keegi ei tule päästma, kuna kohalolijatel on vaja kähku säänest üliharuldast vaatepilti pildistada-filmida ja veel kähkumalt igasse võimalikku (a)sotsiaalmeediumi postitada, koos kommentaariga: "Oi kui nummi!"
Igatahes meenus juhtum, kui sõber kord tiris ühe sellise pimekurdi kraedpidi sebralt kõnniteele tagasi. No toosinatine invaliid ei näinud ega kuulnud, et fooris põles punane tuli ja buss kippus hirmsa mörinaga talle otse pihta põrutama. Elupäästmise eest tänutäheks saadud tige kõõrdpilk koos artikuleerimata häälitsustega tekitasid paraku mõtte, et oleks vist pidanud laskma looduslikul valikul ikka oma töö ära teha...
Souls of damnation in their own reality...
Uskumatu, kuidas üksainus laulutekst suudab praegust hulluksläinud maailma kirjeldada, kaasa arvatud ka sedasinast mölafoni-kõrvaklapi põlvkonda. Mina tunnen end suisa normaalsena selle üleüldise maniakaaldepressiivsuse ja muu divine schizophreniaga võrreldes.
Lugu ise kujutab endast ühe tuntud thrash-metali bändi lugulaulu, mis ilmus algselt juba aastal 1988, ja ometi oleks see nagu alles eile avaldatud...
Igatahes, häid munandipühi juba ette!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar