Taoks trummi kah vahepeal? Vol. 2

Läksin väheke hoogu selle trummiasjandusega.
Tasahilju nikerdasin tööl pauside ajal oma lõbuks ühe vidina valmis - basstrummi pedaali. Paras (aju)kepp oli küll välja mõelda ja sobivaid detaile leida... Nii tööl kui kodus tuhnisin kõik nukatagused läbi, et materjalidel ja muil juppidel sabast kinni haarata. Aga kätte sain, mis vaja.
Korpus on mingi kunagise sahtli või riiuli tükist, talla alla käiv latakas lõigatud vineertooli põhjast. Too pöörduv värgendus, mille küljes nui paikneb, sai liimitud paarist kandilise puupulga jupist ja ümaramaks lõigatud. Nimetatud vidina nõndaütelda teljeks on mingi jalgratta ehk kondiraputaja vana ja ivake kõver kiirkinnituse polt, millele keerasin pikema keerme peale ja vahele pistsin mingi peene plasttoru jupid nuiahoidiku enam-vähem paigas pidamiseks. Labidaga veneaegsetest varudest Litol-24 määret vahele ja lippab küll. Tallalaua hinge (mitte soul või sielu, heh) leidsin kõikvärki rauakolu hulgast, nagu enamuse kruvisid-polte-mutreidki. Kasutasin ka nahka siin-seal. Seda sain ühest lagunenud nahktagist nii palju kui vaja. Muuhulgas on praeguse seisuga samast nahast ka nui, mille sain nahariba veneaegse (jälle!) kummiliimiga ümber pika kruvi otsa liimides. Tegelikult oleks vaja midagi pehmemat, aga käib esialgu kah.
Vedru asemel on kummipael, aga seni ajab veel asja ära.
Ainuke otsene kulu oli paar metallist naelutusnurka, 32 €-kopikat tükk. Kui see välja arvata, siis kokkuvõttes taaskasutus missugune! Mõni liigkasuvõtjast kapitalist ka kindlasti nutab nüüd kuskil oma ülekullatud ja briljantidega ehitud kuivkemmergu nurgas pihku, et ma ei ostnudki ränga raha eest mingit Tama või Ludwigi über-super-hüper bassinottijat. Iron Cobra ja mis nad kõik veel olid...
Mõistagi pruukisin tegemise käigus kurjasti tööandja pakutavaid võimalusi, nagu ketas- ja lintsaag, puurpink ja lihvmasin.
Sorry, pilt jäi nats tume. Ei viitsind paremat teha ega olemasolevat töödelda. Ehk allpool olevalt paistab paremini?

Enne aretama hakkamist uurisin isajänesestki mõista võimaluste piires "päris" ehk tehases toodetud pedaalide konstruktsioone. Peamiselt ülekannet. Selgus, et seda on 3 põhilist tüüpi - ketiga, rihmaga ja otseülekandega (niinimetatud kardaanidest praegu ei räägi, eksole). Otseülekande välistasin kohe, oleks minu jaoks liiga täppistöö olnud. Ketiga olnuks samuti palju pusimist. Seega jäin rihma juurde, mille materjali sain samast eespoolmainitud tagist. Näis, kui kippelt kulub.

Tuli välja mis tuli, vildakas, kohmakas ja logisev, aga peaasi, et töötab. Blast beatiga seda lammutama küll ei hakka. Pigem siis juba mingi uimasema diskuga, irw.
Nüüd on teine häda. Kuskilt vaja piisavalt kõmisev anum leida. Tööl vedeles üks jämeda kanalisatsioonitoru jupp, millele saanuks miskit nahaks peale pingutada, aga keski tõbrik oli selle pikuti pooleks lõiganud. Mine või meie kohaliku jõenire äärde ööpimediku varjus vihmaveekanalisatsiooni toruotsi saega maha nüsima. Üks võimalus oleks ka suur plastkanister, aga annab veel hulk aega oodata, kuni nitrolahusti selle seest otsa saab...

Seniks tegin töölt leitud materjalijääkidest cajóni sarnase kasti. Kaas, põhi ja küljed on 13 mm MDF-plaadist, notitav või tambitav külg 4 mm kasevineerist, auguga külg soome papist. Lõikasin viimasele käsitsi-jalgsi parajalt loperguse ava ja käis küll. Egas ma asja müüma hakka, oma ja laste lõbuks nihverdasin. Pole vist päris proportsioonis, laiem peaks olema. Asi muidugi selles ka, et kasutasin, mida saadaval oli. Taaspruukimine, mürkroheline mõtteviis, iga hinna eest tasuta -  ja nii edasi!
Kõlab nagu kõlab, esimene pääsuke või vasikas... Puudu on veel mingid keeled või soolotrummi traadid, samas cajóneid tehakse ka ilma nendeta.

* * *

Vahepeal röögin teile ühest asjast veel. Niipalju, kui netis ja mujalgi tuhninud olen, eeldavad igatsugu DIY pilliehituse õpetused, et mul on midagi olemas või saan räiget raha sellele raisata. Kidrakeeled, helipead, pingutid, trumminahad, soolotrummi snare-traadid jne jne...
Aga vot alternatiive ehk nende vidinate isetegemise juhendeid ei paku keegi.
Ei jää muud üle, kui taarat korjama minna või ise vajalikud jupid välja mõelda ning ehitada.

* * *

Ja nüüd mõelgem, kui palju juba kahju olen seni juba tekitanud? Odav Staggi trummikomplekt (umbes nagu omaaegne Riias toodetu, samast klassist) on nats alla 500 €-ruubliku, ja seegi laguneb peale kaedes kohe ära. Cajóneist ei röögigi - hind alates 200 ja Eestist ostes panevad ahnuritest kaupmehed veel kõvasti otsa... No jätsin ostmata - mis siis? Sellise tühise asja pärast ei hakka vaene kapitalits ometi veel suitsiidi tegema. Vesistab natuke ja elab edasi.
Ning õkva loomulikult on isetegemise rõõm see kõige suurem rõõm!