Kindlasti teate neid igatsugu kummalisi urbaanseid tüüpe, kõiki neid hipstereid, metroseksuaale ja muidki? Pentsikud, tihtilugu väliste sootunnusteta tegelased, elavad kuskil Kalamajas või muus udupeenes kõdurajoonis. Õpivad ülikoolis mingit mõttetult behmet eriala, näiteks antarktika põdrakärbeste keele arengut XVIII sajandi teisel veerandil. Kui ei õpi, siis teesklevad kuskil lillepoes või kassikaitsekontoris töötegemist. Halvemal juhul vegeteerivad niisama papa-mamma rahakoti otsas.
Sõidavad (poe tagant varastatud?) roostes retrorattaga, nii et laagrid kräunuvad. Mõni rikkam on oma arust eriti keskkonnasõbralik ning paarutab ringi põlevkivienergeetika väel laetud elektrirattaga. Igatahes on neile oluline, et sõites oleks ikka Humanast ostetud liibuvad roosad püksid jalas ja vikerkaarekarva sall Borease ehk põhja-kõhutuule küüsis lehvimas. Pintsak kolm numbrit väiksem, sest poest muud võtta polnud. Peaasi, et Hugo Boss.
Enda meelest on nad nii-nii tolerastsed ja humaansed, aga selle asemel, et näiteks aidata eluga auku kukkunud ligimest sealt välja, tormavad nemad ruttu-kähku ja kippelt kuhugi geibaari järjekordse MTÜ Kodutute Kasside Varjupaiga asutamiskoosolekule. Sest kiisukesed on inimestest tähtsamad.
Kui mõni säärane ženjafokin kuskile metsa lahti lasta, minestab ta seal kohe kolm korda järjest ära, kuna ei mõista kuskile poole astuma hakata. Filosoofilise ilmega rohtu näksiv haavikuemand on sellise tegelinski meelest kohutav kiskja ning siil maailma hirmsaim mürkmadu, näiteks egiptuse kobra. Rääkimata sellest, et ussilaka marja peetakse mustikaks.
Mõistagi on neil oma arusaamatute asjade ajamisel mööda linna ringi paarutades hing, või õigemini, hingehinda maksnud uusim iPad paelaga kaelas, tagumine külg muu rahva poole, et ampsatud ubina logo ikka kaugele näha oleks.
Ja kõige lõpuks - nende vaene väike kõtukene on nii ärahellitatud, et mingi prosta hakklihakastme või isegi hariliku vorstivõileiva keresse keeramise järel istutakse tund aega peldikus, nina pesulõksuga kinni pandud. Selle rahvakillu tavamenüü koosneb ju pigem pitsast, sushist, kebabist ja muust sarnasest. Nagu näiteks hääldamatult segase nimega Hiina, Tai või India roogadest. Tähtis on, et oleks igati peen ja arusaamatu, umbes nagu presidendi vastuvõtu suupisted.
Vot, ja nüüd siis idee manu, paari viimase lõigu baasil, eks ole. Ehk kuidas sellist kampa panna lihtsat toitu sööma. Teeks portsu täitsa tavalisi võileibu - rukkipala või rännumees, vahele Hispaania kurki, rohekaks tõmmanud Rakvere vorsti ja "kõlblik kuni" ületanud majoneesi. Saaduse pistaks udupeenesse vintage või art deco stiilis ja näksata saanud puuvilja märgiga varustet karpi. Lisaks sinnasamusesse veel kasutusjuhendi ning ostu sooritamisel allkirjastatava EULA. Hinnaks paneks mingi 729.99 €. Nimeks näiteks iButterbrot.
Küll nad ostavad, just Õuna logo pärast. Võtavad kasvõi järelmaksuga.
Ning peale söömist, ime küll, polegi kõht korrast ära. Mõjub mingi ummamuudu platseeboefekt.
Apple, auuu! Hakake tootma! Võtke kasvõi Angry Birdsist eeskuju. Teie tulevasest üüberkasumist sooviksin oma pangakontole tagasihoidliku 20%. Idee eest või nii.
Niikuinii toodab teile riistvara Samsung. Kahtlustan isegi, et mõni nende nutividina mudel on lihtsalt ilma õunamärgita. Seega võib ju tavalisel võileival ka too märgike olla, kohe uhkem tunne. Vaata et hakatakse veel järjekorras kaklema ka.
* * *
Kirjatükk oli juba valmis, kui tuli mõte igaks juhuks netist otsida. Leidsin juutuubist iSandwichi :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar