Labidas mulda, raisk!

Raske juhus, lausa Eestimaa elanikkonna või ka terve inimkonna põhjamineku musternäide!
Et milles asi? No olen mina-mehike oma lumevaba aja rattasõitudel, nii tööle, poodi kui oma lõbuks vändates, poolkogemata visanud vahel pilgu ka teeveerde jäävatele aedadele-hoovidele ja must masendus tuleb peale.
Inimesed on päris laisaks, lolliks ja mugavaks läinud. Ime, et aeda üksik kiduv õunapuugi on jäänud. Mõni eriti laisk olevus ei jaksa enam murugi kasvatada, laseb õue servast servani betooni või paremal juhul kunstmuru täis ja istutab plastpalmid kuhugi nurka.
Vot vanasti oli vägev värk, nii ilu- kui köögiviljaaiandus vohas, õitses ja õilmitses. Suisa sotsialistlik võistlus käis, et kellel on uhkem lillepeenar. Või kellel on sügiseks sahvris rohkem moosipurke ja kapsatünne. Aiaveeres laiava kartulipõllukese saagi võrrelungil mindi suisa kaklema, et kelle tuhlis on ikkagi kelle rusikast suurem. Röökimata sellest, et vana-aasta õdaguks pandi lauale omakasvatatud küülik või hani või maa-vanaema nuumorika siseosadest tehtud verivorst.
Aga nüüd... Hoovid on lagedad, ja umbjoobes elanikud ei tee seal muud, kui grillivad päev otsa.
Uusehitiste puhul saaks veel kuidagi aru, et miskit polegi ehk veel kasva(ta)ma haka(n/t)ud. Kuid selle eksliku mulje rikuvad just vanemate majade lageraide-järgsed hoovid.

Suhteliselt õudne lugu. Need nüüdseaja inimloomad söövad surmkindlalt suvalise marketi seitsme ja poole kordselt ülehinnatud rämps-valmistoitu, Hispaania kurki-tomatit ja Hiina plastriisi. Juubilännide aegu kingivad üksteisele Poola tehases valmisnikerdatud kunstlilli, millele siis lõhnalaadse olluse saavutamise eesmärgil deodoranti peale sirtsutavad. Kahtlustan, et isegi majades on sees ühekordseks tarbimiseks mõeldud odav mööbel...
Laiskus. Saamatus. Mannetus. Õpitud abitus.
Loodusest ja loomulikkusest võõrandumine.
Kurb-kurb-kürb!

Saan muidugi natuke isegi aru, et pappi ja aega vähe (suurem osa kulub näiteks uusima mannaliisturi liisingu teenimiseks ja kinniplekkimiseks), aga kes keelab kasvõi maitsetaimigi kasvatamast? Savisaar või?
Pealegi - oletame, et mingil põhjusel kaob ühel "heal päeval" sissetulek. Mis siis teete, luuserid ja pehmod? Hakkate prügikastist süüa otsima? Hiilite ööpimeduse varjus päästearmee ukse taha, et mõni rikka aja tuttav ei näeks? Tellite poole võileiva hinnaga müüdud maasturi eest saadud viimse rahaga kolimisauto teispoolsusse?
Mõtlev inimene, kui ta just Jyväskylässe sibiks ei lähe, hoolitseks ehk niipaljugi selle eest, et kohe nälga ei kõngeks. Paar vagu kartulit või lapike porgandit ikka kuskile aianurka jaksab kasvama panna. Õunapuuke, sõstrapõõsake, vaarikavarreke kasvavad peaaegu ise, vaata ainult, et liialt ei hakkaks vohama. Rääkimata metsikust/poolmetsikust kraamist, nagu karulauk, nurmenukk, võilill, naat, nõges... Odavam kui apteegist vitamiine osta.
Aga selle kõigega tuleb juba nüüd pihta hakata, enne prükkariks jäämist.

Võiks isegi öelda, et see on isikliku (toidu)julgeoleku küsimus. Lõppude lõpuks on söögiollus inimese eksistentsiks oluliselt elulise tähtsusega.
Veel pole hilja alustada. Pigem just paras aeg. Kurat, nii mõnelgi teist on päris suured krundid, silma järgi 2000 ruudu kanti, maksate ilmaasjata maamaksu. Leevendage seda siis ometi kuidagigi.
Kevväi kah käen, värske  luhvt ja nii edasi. Liigutage end ometi, raisk!
See, mida teete enda ja oma pere hüvanguks, on kasulik ja mõtestatud tegevus. Erinevalt tööst ehk riigi või kapitalitsi orjamisest.

* * *

Ja veel ühte imelikku asja täheldan juba aastaid. Vanasti kasvatati küülikuid ikka liha ja nahkade saamiseks, nüüd on nad mingid lemmikloomad, keda isegi ei sööda. Kui ära surevad, maetakse lihtsalt maha... Väga ebaratsionaalne.