laupäev, 26. jaanuar 2019

Palun siirduge istmikku!

Päris raske on midagi selgeks teha inimesele, kelle ilmapildi kitsasse raami mahub ainult must ja valge. Ei mingeid värve ega isegi halltoone. Klassikaline kolmandat võimalust välistav mandunud lääne mõttelaad.
Üks säänne loll nimelt väitis, et viisakus ei sõltu tingimustest, inimene kas on või ei ole viisakas. Todasorti piiratud inimlaadne loomake ei suuda näha vahepäälseid võimalusi, näiteks ignoreerimist või ringiga mööda minekut, kui ei taheta viisakust mittevääriva inimloomaga suhelda.

Röögin siinkohal näidisena kõikvärki agressiiv-pseudoviisakatest õhumüüjatest kaubanduskeskustes. Olen huvi pärast jälginud, kui nonde ligidal pingil koiba puhkan. Kõige viisakam inimene peatub, laseb endale augu pähe röökida ja lahkub mõne mõttetu kassihoolduselepingu või kloordioksiidi pudeliga kaenlas ning mitmesaja €-rubla jagu vaesemana. Järgmine, natuke vähem viisakas uurib kah, aga ei osta midagi ja õhumüüja jääb pika ninaga. Siis tuleb veel veidi vähem viisakas, kes tervitusele ainult tervitusega vastab ja edasi läheb. Tema sabas tuleb juba veelgi vähem viisakas, kes ütleb: "Lugupeetud härra/provva/preilna, palun siirduge istmikku!". Järgmine on päris jäme: "Käi persse!". Ja nii riburada edasi, ilmub näiteks tegelinski, kes lihtsalt tuhiseb neist tühisustest pilkugi pääle heitmata mööda. Aga kõige targem persoon ehk keskmisest arukam inimisik, tema üldse väldib õhumüüjaid, minnes näiteks teise ukse kaudu.
Okei-okei, eelnev polnud tegelikult vist päris sada prossa teemasse, tahtsin röökida ohhoopis sellest, et viisakust on mitmesugust, sõltuvalt sellest, millise persooniga parasjagu suhtled. On üliviisakus, on tavaline viisakus, on ükskõikne viisakus**, on jahe viisakus, on viisakuseks maskeeritud kurjus. Viiskümmend viisakuse varjundit. Ja lõpuks leidub ka inimlaadseid olendeid, kes mingeid viisakusi ära polegi teeninud. Poliitikud näiteks. Kapitalistid. Kremli ja Brüsseli kasulikud idioodid. Pröökavad "vähemused". Säänsed ei väärigi kena kohtlemist.

Muuseas, kujutasin viisakuslaste Jura Kolesovi ümmargusi sõnavõtte meenutava mulina pääle ette "võitle või põgene"* situatsiooni, millele nüüd lisas uitama läinud mõte veel ühe variandi. Viisakas inimene on nii üliviisakas, et ütleb väitsaga vehkivale terroristile tere, sätib ennast mugavamalt tapetavasse asendisse ja eemaldab tapmist segavad asjad, nagu käekott või paksem jope. Lõpuks viimse hingetõmbega kähistab veel: "Aitäh mahanottimise eest!"
Mis omakorda viis mõtted rassismi pääle. Viisakuslased tunnistavad ainult musta ja valget, nagu alguses juba mainisin. Ennast loevad nad mõistagi valgete hulka, aga näe, musti ei salli, erinevalt liberastidest-tolerastidest. Seega on viisakus olemuselt rassism.
Aga... Maailma rahvad ei koosne ainult mustast ja valgest rassist, on olemas ka kollane, lisaks sega- ja üleminekurassid.
Päris keeruliseks läheb kätte ära, mis?
Ah, ükskõik. Kallis lugeja, palun siirdu istmikku!

-----------------------------
* Tegelikult "võitle, põgene või tardu", aga antud juhul oli vaja kiiret näidet välistatud kolmandast. Õnneks on vähemalt igatsugu "sallivad" ka lõpuks tardumise avastanud, lastes seega end maha nottida, ilmselt õndsas lootuses viimselaupäeva ülestõusmisele.
** Äkitsi aitaks meelde tuletada, kes ütles: "Viisakus on hästi maskeeritud ükskõiksus"...

10 kommentaari:

  1. Viisakus kas on või ei ole.
    Mis mõtet on oma tööd tegevat inimest pimedase kohta saata, nagu muid võimalusi tema pealekäivatest pakkumistest vabanemiseks ei olekski? "Tänan, ei huvita, kena päeva teile!" - täiesti piisav, ei ole vaja hakata kedagi perse saatma, iseasi, kui endale taoline saatmine meeldib ja terveks päevaks mõnusa "aga ma talle nüüd ütlesin!" meeleolu loob. Ainult, et kumb siis imelik on?

    Labasuse sidumist poliitikaga ei hakka isegi kommenteerima.

    VastaKustuta
  2. Ma siin kribasin ikka paljudest võimalustest äärmusliku viisakuse ja äärmusliku ebaviisakuse vahel. Ja lisaks vihjasin ka paarile igasugu suhtlemise ja seega ka nii viisakuse kui ebaviisakuse vältimiseks.
    Pole ime, et ma ennast kõige paremini tunnen nt kuskil metsas omaette olles. Sääl pole vaja ennast viisakuse pärast kolmes keerus pahempidi koogutada ega ka kedagi kuhugi saata...

    VastaKustuta
  3. Mu kommentaar läks nüüd vist kaduma?

    VastaKustuta
  4. Läkski.
    Teen siis lühemalt.
    Viisakus on nagu rattasõit või ujumisoskus, neid, nagu viisakustki, ei saa unustada. Ükskõiksus on mühakate pärusmaa, selliste, kes hoolivad vaid enda heaolust ning vabanduseks ütlevadki, et nad vähemalt hoolivad (jättes ütlemata, et mitte kellestki teisest kui iseendast), seevastu viisakatel olevat ükskõik.
    Ilmselt on meil erinevad kogemused ja nende põhjal kujunenud ilmavaade, las olla pealegi. Ilusat päeva! 😁

    VastaKustuta
  5. Illost päivä sulleki. Aga juhiks enne tähelepanu veel neljandale võimalusele viisakuse, ebaviisakuse ja ükskõiksuse kõrval, mida oma kribatükis ka mainisin. See on kolme esimese vältimine vastavasse situatsiooni mitte sattudes ;)

    VastaKustuta
  6. Agressiivsete müügiagentide puhul olen kasutanud üht siin mainimata jäänud nippi. Ootan eemal kuni nad mõnele õnnetule küüned taha saavad. Siis on minul tee vaba :-D
    Terv. Heinaküünik

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Neeh, läheb otsapidi mu eelmainit' neljanda meetodiga veits kokku. Pisut (heina)küüniline tundub küll :D

      Kustuta
  7. Mul on "agressiivsete" müüjatega suhtlemisel siuke otsekohene mölisemise taktika: esimesel korral tunnen "tõemeeli" huvi, et millega nad tegelevad ja et miks nad pole tootval tööl ntx tehases/vabrikus või Soomes ehitusel?
    Teine kord samade meeste/naistega kokku trehvates teen lühidalt: Käi persse!
    Usute või mitte, rohkem nad mind tülitama ei kipu.
    LHV pinsiosakute müügipoisikestega olen Tapal Grossi kaubamajas nii toiminud ja korra tahtis üks kolmandal korral Rakveres Põhjakeskuses mulle uuesti ligineda, aga n.n. "äratundmisrõõm" varjutas hetkeks tema nägu ning "latseke" pööras tagasi oma raali manu.
    Kuni uute nägude esilekerkimiseni on mul marurahulik sissepääs igale poole...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kas ma olen sellepärast ebaviisakas? No kindlasti!
      Kui nüüd rõhutakse vanemate kasvatuse puudujääkidele, siis selle pareerin sõnadega: Mind ei kasvatanud mu vanemad, vaid Makarenko (loe: riik)! Olles aastas vaid kaks-kolm kuud internaadivaba, on mul õigus nii öelda.

      Kustuta
    2. Hää meetod oleks ka lihtsalt mingi pirn panna, nigu üks tuttav tegi elektriärikatega põkkudes igati viisaka näo pähe - tere, aitäh, mul on elekter olemas, nägemist. Rohkem ei tülitatud.
      Või juhtum mu endaga, mis siiamaani irvelaadse olluse näolarhvile tekitab kui meelde tuleb. Näitasin elektripakettide parseldajale, et nää, sääl nukas on minu elektripakett. Nimelt müüdi ühes boksis särtsu pääl liikuvaid kondiraputajaid, et mina väntan ühe sarnasega iga jummala õdak kõikvärki akud täis. Vastuseks oli aint juhm nägu ja mök-mök :D

      Kustuta